Для примера приводим материал, который хорошо иллюстрирует тему первого тура:
Toome näitena materjali "Kärme ja visa"
Läbi aegade on meie rahvas mõõtnud hobuste kiirust kirikust koju või laadale sõites, rääkimata kõrtsides sõlmitud kihlvedudest, hiljem jõuti ka ametlike võistlusteni.
1860. aastal Toris sündinud kõrb täkk Vapsikas (141 cm kõrge ning 980 naela e. 401 kg raske) vedas 1865. aasta näitusel Riias munakiviteel 358 puudast koormat (vanker maha arvatud); Moskvas, Pariisi maailmanäituse proovivõistlustel 1. sept.1866, kus teeolud olid kehvemad (tuli mäest üles vedada puutelgedega vankrit), jäi tema tulemuseks 200 puuda. Tänu heale esinemisele saadeti Vapsikas 1867. aastal tsaaririigi kulul Pariisi rahvusvahelisele näitusele, kus ta teenis esimese koha eest auhinnaks hõberaha.
19. sajandi teisel poolel on hobuste veojõust ja kiirusest näiteid toonud C. Blumberg: Johansonil oli paar eesti hobuseid, kellega tema ise, kutsar ja veel üks kolmas inimene, ühes reisi kraamiga talvel 14 tunniga Riiast Volmari (Valmiera H. P.) 107 versta sõitsivad, selles aja sees puhati veel 3 tundi. Teisel päeval sõideti jällegi oma 70 versta ära.
Mõned aastad tagasi mõõtsin tori hobuste lihasetoonust, mis oli kõrgem kui kuulsatel ratsa- ja traavlitõugudel. Oletan, et see tuleneb tõu alusepanijast eesti hobusest.
täielik tekst - siin
allikas: loodusajakiri.ee
No comments:
Post a Comment